horrible wrong set & setting

Alex Grey Hofmann ja maailma kõige valemad kohad trippimiseks.

Reede, otsustasime, et sõidame Türile krossile. Tegime plaanid valmis, hakkasime õlut libistama ning umbes kella 6 ajal asusime teele, läksime tartust läbi ning võtsin sõbra käest margi. Mõtlesin korraks, kas söön või mitte, kuna seltskond ja koht olid selleks liiga valed. Pohui, mis seal ikka, viskasin alla. Umbes 40 minuti pärast hakkas mingi räme kuumalaine, nagu oleks 110 kraadises saunas, varsti see möödus ning esimesed efektid hakkasid peale. Iseloomulikud värvid loomulikult, samuti hakkasid päris kõvad moonutused visuaalses pildis tulema. Samal ajal hakkasid need sõbrad suht tüütuks muutuma oma tähtsusetu möla ja pideva küsimisega, et kuidas litib. Kõik näod paistsid ka mingi punnis silmadega ja üldises mõttes inetud

Kuna ühel sõbral oli Järva jaanis mingi eit, siis läksime sinna. Kõigepealt kuhugi burxiputkasse, mille ees oli umbes 8 autot ja väga palju joogiseid inimesi. Mulle happe all tundub alati, et enamik inimesi pingutavad väga, et keegi ollla, samas olid nad nii koomilised - mingi lambi külakoha lambiossid 200 kroonise cartini kampsuni ning turukingadega. Karmid näod peas kõigil. Siis vaatasin neid inimesi, kellega tulnud olin ja nad olid ausalt öeldes samasugused, eesti diskot kuulavad lambikad, kes ei suuda muust mõnu tunda kui alkoholist ja pasast muusikast.

Baar, õlle 31. Baarmaniks umbes 80 aastane papi, kes meenutas kangesti mingit vahakuju. Seest oli nagu puukuur. Tekkis kohe peas palju küsimusi, et mida vittu inimsed leiavad selles, mingi sitt vaikne muusika taustaks veel. Kas selle pärast sõitsimegi 250km maha, et mingis mõttetus peldikus passida? Ütlesin, et fuck this shit, ja läksin auto peale. Võtsin kotist kõrvaklapid, tegin endale tekkide ja patjade sisse pesa ning hakkasin buriali kuulama suletud silmadega. See värvide mäng ja hullus, mis siis hakkas on kirjeldamatu. Muusika muutus nähtavaks, ülivõimsaks, muusikat oli võimalik tunda. Vahepeal lõi lihtsalt mingeid kujundeid tuhandeteks väiksemateks killukesteks, nagu ilutulestik.

Keegi avas autoukse. Ülilamp. Sõideti mingi tüübi karke tooma kuskilt, mis oli ka omakorda tüütus. Tundus et auto võtab kurve ülikiiresti, samal ajal inimesed tüütasid mind oma küsimisega. "Noh kuidas litib", "mu arust ei liti sul üldse", "kosmos vä" jne. Majad olid kaardus, värvid happele iseloomulikud.

Suutsin rahva meelitada tagasi türile sõitma. Lendasimegi kohale, kõik jäid muidugi magama välja arvatud mina ja autojuht mis tähendas seda et ma pidin öösel kell 3 hakkama telki üles panema happes peaga. Ma vahepeal unustasin päris mitu korda ära, mis ma üldse teen, kuid lõpuks sain ikkagi hakkama. Linnud laulsid, õhk oli värske ning pilvedes oli üks ava, kust paistis väga kaunist päikesetõusu / loojangut, või lihtsalt hommikulvalgust. Viskasin pikali ning kuulasin looduse helisid, kuni uinusin.

Ei tundunud nii tugevad kui rolling stones, kuid mine tea, võibolla oli kogu asi selles setis ja settingus. Potentsiaali on. Suht palju sõitsime autoga, ning siis erilisi visuaale justkui polnudki selle päevase sõitmise ajal, ei saanud end väga vabalt ka tund

LSD

Heheheeee, see oli ikka ülimalt positiivne kõik. See hape, oli vist sellest pildist, kus on see jalgratas peal, oli küll üsna lahja võrreldes rollinguga, kuid trip ise oli täiesti ulmeliselt lõbus ja hea
Algul lambist käis discovery channel, mingi veoautode saade, ja out of nowhere tuli seal mingi 3d animatsioon kus rekka lendas kosmoses tähtede vahel, täiesti hullllll mis naer hakkas pihta ning trip ka koos sellega.

Vedasime lambist toolid välja ja istusime tänava äärde ning naersime, nautisime ümbrust ja jõime õlut.

Lihtsalt kontrollimatu rõõm ja mula, lõpuks genklubis innovatsioonil, ülim muusika, täiesti hull, kui hea oli tantsida happes Seal oli veel üks täielik technovikingi koopia, kes raius mingit jõhkrat steppi seal ülimalt vihase näoga, nagu teeks kuskil kaevanduses rasket tööd DSiis pärast muidugi linnas kõndimine, kõik ülimalt müstiline, vastutulevad inimesed olid nagu mingid multikategelased. Mingi hetk olime kuskil kesklinna lähedal üsna, istusime trepil ja naersime kontrollimatult, ise maas veeredes, osad inimesed lihtsalt vaatasid meid seal

Siis lambist näeme mingid naiste saapad nagu, tegelikult mingi tüüp magas ja need olid hoopis mingit tsikli kaitsmed tal.

Linn oli inimesi täis kõik ja seda sürrim kõik tundus, mingi hetk oli visuaalne pilt täpselt nagu oblivioni mängus või midagi, ulme

Vinge. Kui esimesel korral mõtlesin, et kurat, ei tea kas teengi enam uuesti, pole nagu minu jaoks, siis nüüd kergelt hakkan mõistma seda kui tähtsad on inimesed kellega koos teha ning ümbruskond.

Ega sõnadesse ei saagi panna, aga nii palju siirast rõõmu (olgu siis tehislikku või mitte) ühes õhtus pole tõesti varem tundnud

EmmGeee

Eilne morning glory tripp, mis osutus väga meeldivaks minu jaoks:
Nii, koolis oli vaid üks tund, tulin koju, et tellida seemneid, mis ammu meeles mõlkusid. Siis avastasin, et tegelikult see seemnepood asub minu kodust 50m kaugusel. Mõeldud - tehtud, omandasin sealt 6 pakki. Kokku oli kuskil 210 seemet, vähe natuke, kuid okei, ei viitsinud tagasi minna. Närisin siis neid tõpraid ning neelasin alla, kuni otsa said. Otsustasin sõbrale helistada, et äkki liitub ka.
Tüüp oligi nõus, läks tal aega umbes tund, ning seemned hakkasid vaikselt tööle, kuid vaikselt, ei midagi märkimisväärset. Sõin ise ka mingi 35 seemet peale ning läksime poodi, et osta juua. Seal hakkas asi kergelt naljakaks kiskuma, õigemini ma lihtsalt rämedalt irvitasin seal poes. Hakates järjekorda minema kammis see, et mingi mutt lihtsalt jooksis ostukäruga ette, et enne mind saada oma kaup kätte. Siis hakkasin kuulma seda kassamasina piiksumist, samal ajal tuli uksest rahvast sisse, uks kääksus ja masin piiksus, nagu mingi hiiglaslik robot liiguks, sain läbi naeru poest välja ja hakkasime ühika poole kõndima, sest õues oli lihtsalt hea ilm. Passisime natuke jõe ääres, toime oli midagi tugeva kanepi buzzi sarnast, samas sõbral hakkas pask. Otsustasime et lähme ühikasse natukeseks, minul hakkas järjest lõbusam. Sõber aga vaevles kõhuhädade käes, ketti küll ei tõmmanud, kuid oli pikali.
Mul hakkas kerge värvide mäng pihta, sõber aga oli ikka agoonias, otsustasin, et tuleb õue minna. Sõber ei tulnud, ning arvasin, et olengi jälle üksi nagu happe tripi ajal ning tripp läheb putsi. Okei, pohui, kõndimine oli juba päris raske ja normaalsena käitumine ka. Jõudsin koju, mõne minuti jooksul helistas sõber, et tal hakkas parem ja tuleb ka mu juurde.
Tüüp jõudiski, viskasime mõlemad pikali ja siis hakkas tõeline disko pihta. Värvidemäng, hull naer, sulavad seinad, ning laelamp, mis mööda lage suvalistes kohtades ringi chillis. Vägameeldiv. Samal ajal mingid tol hetkel eriti sügavamõttelise vestlused ja eufooria, sest maailm tundus nii kuradi hea lihtsalt. Samal ajal hakkas päike loojuma, kuradi ilusad olid kõik värvid, samal ajal majaseinad virvendasid. Mina nägin, et üks poiss jalutab palliga, jalutusrihm pallil kaelas, sõber aga nägi üldse, et asi on vastupidi - pall on poiskese jalutama viinud. Kuulasime muusikat, vahel muusika aeglustus, siis kiirenes, visuaalid sõltusid muusikast jne, vahepeal ei rääkinud millestki, vajusime mõlemad mingisse individuaaltrippi. Samal ajal oli kõht tühi, niiet otsustasime süüa ära paki viinereid. Kuradi perses, kui head need olid, kuna käis mingi diip trummikolin, siis tekkis täpselt mingi ürgne dzunglis olemise tunne, nagu järaks mingit liha pärismaalase kombel. Tasapisi hakkas tripp hääbuma, ronisin teki alla, rääkisime veel. Siis sõber läks koju. Ma mõtlesin, et niikuinii hakkab sama nuss pihta nagu happega, et magada ei saa ja vahin hommikuni üliväsinuna mustreid - aga oli vastupidi, vajusin koheselt sügavasse unne ning tundsin end täna täiesti väljapuhanuna ning hästi.

acid

Nonnii, eile sai siis hapet tripitud.

Sõime asja umbes kell 3 päeval alla, koos sõbraga, ja liikusime minu juurde. Kõigepealt hakkasime nägema kergeid mustreid tapeedil. Tunne süvenes, tuju paranes, ja järsku hakkas totaalselt kammima. Otsustasime õue minna. See mis järgnes 2 tunni jooksul oli täielik kosmos. Mitte millelgi ei olnud mingit tähendust, kõik meeled olid sellised, nagu oleks neid esimest korda kasutanud. Üritasime aru saada, mis on aeg, kuid ei suutnun, samal ajal oli täielik eufooria, lakkamatu naer ja haiged visulatsioonid. Läksime sisse, viskasin pikali. Keha oli ühes maailmas, mõistus teises. Veider oli tunda asju enda ümber, riideid, kõik oli nii hea, mingi tundlikkus x 5000. Mingi aeg tuli korraks selgem hetk, ja hoidsin oma keelest kinni, ning küsisin mis see on

Kirjeldada ei oska, väga hull igatahes.

Siis liikusime sõbranna juurde vahepeal. Sõbrannal oli kutt külas, kes on suht junkievastane vist. Igaljuhul oli ta vihase näoga, kuid see nägu moondus nii haigeks ja naljakaks, et ma lihtsalt naersin täiest kõrist selle tobeduse üle.

Siis liikusime sealt ära koos sõbraga. Millegipärast ma arvasin, et ilmselt on asi varsti läbi (kell oli umbes 22:00) ja läksin koju. Õige kammajaa alles hakkas. Umbes kella 24:00 oli muster täielik - kõik koosnes mingusugustest keerulistest mustritest ja kujunditest, mingi loogika järgi olid kõik objektid omavahel seotud, kõik oli värviline.

Käisin õues. Majad hingasid, õhk värvus oranziks - siniseks - roheliseks, veepiisad sillerdasid, asfalt koosnes mustritest. Mingi hetk aga tekkis kerge tõrge. Kõndimise ajal jäi 1 kaader ette loopima, ja nagu oleks asfalti sisse kukkunud. Samuti tundus veider kõndida, kui maailm ja maapind sinu ümber muutub.

Läksin jälle koju. Korterikaaslasel oli mingi eriti värdjas naine külas - naeris kogu aja nagu hobune ja lisaks sellele oli veel kole ka. Läksin tuppa. Ja hakkas. Unetus ja mõtterännakud. Ja seda kella 7ni hommikul. Liiga sürr, vahepeal kaod kuhugi teise maailma ära, siis tunned enda keha, ja see on kuskil teises reaalsuses, toob jälle tagasi etc.

Njaa, suht mõnus oli, vähemalt esimene pool. 12st 7ni oma maailmas ja mõtteteis ringi trippida muutus lõpuks päris väsitavaks. Kella 7ks oli enamik mustritest ja asjadest kadunud ja tuli hakata kooli sättima.

Hetkel koolis, suht sült on olla.

Mis ei meeldinud, oli see, et mingi kerge pinge või värin oli lõuas, segas natuke, samuti oli koguaeg mingi rõve metalne või kemikaali maitse suus.

Need esimesed paar tundi täielikku kosmost ja uuestisündi on muidugi omaette teema.

Naeruteraapia

Ühel suvalisel rutiinsel õhtupoolikul rääkis sõber, et lähiajal on võimalik saada seeni. Olin üsna põnevil ning paari nädala pärast olidki olemas nii seened, kui ka ühe teise sõbra pisike ning hubane saunamajake.

Pakkisin sellel neljapäeva pärastlõunal varakult kõlarid, magamisasjad ning sülearvuti autosse ning sõitsin oma tüdruku juurde, hängisime seal päris mitu tundi, enne kui kõik oma asjatoimetustega valmis said ning sõitma sai hakata. Algselt oli raskusi kohalesaamisega, kuid otsustasime, et mis seal ikka ning mahutasime end seitsmekesi minu autosse. Sõita polnud kaua vaja, umbes pool tundi ehk. Käisime eelnevalt ka poest läbi, kuna mul oli eelmisel päeval olnud sünnipäev ning ostsin kaasa lahjat alkoholi, puuvilju ja natuke midagi söödavat.

Mina ja veel paar inimest tahtsime kohe algul seened sisse süüa, kuid maja oli kütmata ja 2 sõpra tahtsid enne saunas ära käia. Seadsin helitehnika üles, ning lasin järjest oma lemmiklugusid, enamasti sügavam techno, DnB ja dubstep. Jõime õllet, ning varsti saidki soovijad saunas ära käidud.

Meil oli kokku 5 doosi seeni, 2 neist minu omad. Mina, T ja minu tüdruk sõime terved portsud, ülejäänud poolikud. Lisaks oli korralik g rohelist ka, et vajadusel trippi boostida. Umbes 15 min peale seente manustamist otsustasin, et võiks paar mahvi teha. Mahv mõjus korralikult ning umbes 40 min peale söömist hakkasid seened ka vaikselt tööle. Esimesed visuaalid olid üsna sarnased LSDle, kuigi oli ka erinevusi. Sealt läks asi edasi üsna kiirelt üsna intensiivseks ja arusaamatuks nii kahekümneks minutiks umbes.

Kuna enamik olid esmatarvitajad, siis hakkasid osad ära keerama, ja seda mitte heas mõttes, vaid tekkis väga negatiivne vaib ning osadel ka bad tripp. Mu tüdrukul küll seened ei töötanud veel, kuid see tegi ta kurvaks, läksime teise ruumi ja üritasin teda lohutada. Kuidagi see vist isegi õnnestus. Ja siis, kurat, kolkis keegi uksele, kõik me olime aga täiesti sodid, ei julgenud algul vaatamagi minna, et mis kurat toimub. Õnneks oli see ainult placeomaniku vanaema, kes tuli vaatama, kas kõik ikka korras on.

Negatiivsus aga kasvas selle lühikese aja jooksul veelgi, ning need kellel oli  bad tripp ehk placeomanik ja tema tüdruk läksid ära teise majja. Mõneti oli see isegi hea, sest negatiivsus kadus koheselt, ning kõik muutus kuradi lõbusaks.

Selleks ajaks olid visuaalid üsna intensiivsed juba, õues muutsid asjad kuju pilt kõikus meeldivalt ees ning puudel hakkasid oksad kasvama :D Liikusin tagasi sisse ning eufooria hakkas vaikselt valdama kogu seltskonda. Üsna lühikese aja jooksul naersid kõik üsna kontrollimatult. Õhkmadratsi täispumpamine oli ülimalt koomiline, osad arvasid, et ma tõmban nii madratsist õhku välja jne :D Lõpuks sain selle kuidagi täis ja sai pikali visata. Panin peale ühe dubtechno seti ning võtsin mugava asendi sisse. Laelauad olid värvimata ning sinna tekkisid igasugused väga ilusad mustrid, keskendudes muutus värvidemäng järjest ilusamaks, lagi ei meenutanud enam kuidagi puitu vaid pigem mingeid eriti keerulisi kullast nikerdisi, mis reaalajas muutusid.

Kõik jutud olid väga naljakad ja lõbusad, mingi hetk ei tahtnud enam rääkida, sest sõnadest oli niikuinii juba varemalt väheks jäänud. Selle vaikuse ajal sain väga palju endasse vaadata, ning oma vigadega leppida, mis tegi mind veel õnnelikumaks. Vahepeal suitsetasime veel peale, ning see muutis maailma jälle värvilisemaks. Ja nii saigi millalgi uinutud, naeratus näol :)

Ärkasime paari tunni pärast, sest pidime tüdrukuga kahekesi minema last hoidma. Minu jaoks oli see esimene seenetripp igatahes väga positiivne kogemus.

See juhtus ühel külmal sügispäeval

Olin jõudnud kooli, ning loivasin aeglaselt klassi poole. Trepil tuli vastu üsna elevas olekus klassivend, ning ütles, et sooviski mind näha. Rääkisime. Selgus, et ühelt tüübilt saab osta LSDd. Fucking niceone! Läksime peldikusse, tegime diili ära ning mõtlesime, kas asi kohe ära süüa, või teha seda ikkagi peale kooli. Õnneks otsustasime, et ootame koolipäeva lõpuni. Õige otsus, sest ülejäänust kirjutan allpool.

Minu juurde sõites viskasime margid alla, rolling stones, tuntud kui üks tugevamaid happeid üldse Eestis. Jõudsime minu juurde ning jäime ootama. Kuna ei teadnud täpselt mida oodata mõtlesime, et äkki on meid üle lastud. Kuid siis tulid esimesed efektid.

Minu vana vene tapeedi muster muutus huvitavaks. Igalpool tekkisid väikesed pöörised ning aineosakesed paigutasid end toas ümber. See kehtis ehk mingi 10 minutit mille jooksul muutus tripp kogutäiega maailma kõige lõbusamaks hulluseks. Lakkamatu, siiras naer ja rõõm, samalajal toimumas värvidemäng me ümber. Siis tekkis minu jaoks umbes 2 tunnine kehast eraldumine. Maailm lakkas eksisteerimast, polnud enam füüsilisi piire, puhas, valguskiirusel lend läbi kosmose. Otsustasime käia õues. Oh jaaa....

Õues avanes täiesti uus maailm, mida me tajusime tavaolukorraga võrreldes väga erinevalt. Igalpool toimusid ilutulestiku sarnased aineosakeste lõhustumised ja laiali lendamised. Siis kogesin midagi, mida ma nimetaks taaskäivituseks - tekkis tunne, nagu kogu universum oleks reseti teinud, lendasin ülikiirelt läbi mingi tunneli tavamaailma tagasi. Võimas, ei muud.

Tuppa tagasi minnes ei saanud ma tükk aega ust lahti, sest olin unustanud mida tähendavad lukuauk ja võti. Ka lihtsate asajadega tegelemine oli üsna raskendatud, sest seinad paindusid nagu oleks nad kummist, koguaeg käis mingi wooohhhhhwwwoohoooohh hääl (ilmselt südamelöökidest), minnes kööki midagi otsima, tuleb pilt ette teises toas mingis imelikus asendis jne :D

Mingiaeg sõber lahkus, ning viskasin pikali. Ja tulid mustrid. Kõige keerulisemad ja ilusamad, mida kunagi näinud olen. Värvilised, muutuvad, piiritud. Ja mõtted. Millegipärast tekkis mingiaeg umbes 4h periood, kus peas oli ainult 3 sõna, mis järgimööda kordusid. Ja magada ei saanud. Ainult 3 sõna ja ei kedagi, kellega juttu ajada, sest kuidagi oli läpakal peale läinud num lock, mida ma maha ei saanud.

Magada hommikuni ei saanudki, kell 7 olid küll mustrid kadunud, kuid oligi aeg kooli minna. Olin koolis väsinud, kuid õnnelik. Kirjeldamatu kogemus, sest sõnad ning minu kirlejdamisoskus on väga kohmakad. Tundeid sõnadega väljendada, kui teine inimene neid tundnud pole, on üsna tuim.