Thursday, April 29, 2010

horrible wrong set & setting

Alex Grey Hofmann ja maailma kõige valemad kohad trippimiseks.

Reede, otsustasime, et sõidame Türile krossile. Tegime plaanid valmis, hakkasime õlut libistama ning umbes kella 6 ajal asusime teele, läksime tartust läbi ning võtsin sõbra käest margi. Mõtlesin korraks, kas söön või mitte, kuna seltskond ja koht olid selleks liiga valed. Pohui, mis seal ikka, viskasin alla. Umbes 40 minuti pärast hakkas mingi räme kuumalaine, nagu oleks 110 kraadises saunas, varsti see möödus ning esimesed efektid hakkasid peale. Iseloomulikud värvid loomulikult, samuti hakkasid päris kõvad moonutused visuaalses pildis tulema. Samal ajal hakkasid need sõbrad suht tüütuks muutuma oma tähtsusetu möla ja pideva küsimisega, et kuidas litib. Kõik näod paistsid ka mingi punnis silmadega ja üldises mõttes inetud

Kuna ühel sõbral oli Järva jaanis mingi eit, siis läksime sinna. Kõigepealt kuhugi burxiputkasse, mille ees oli umbes 8 autot ja väga palju joogiseid inimesi. Mulle happe all tundub alati, et enamik inimesi pingutavad väga, et keegi ollla, samas olid nad nii koomilised - mingi lambi külakoha lambiossid 200 kroonise cartini kampsuni ning turukingadega. Karmid näod peas kõigil. Siis vaatasin neid inimesi, kellega tulnud olin ja nad olid ausalt öeldes samasugused, eesti diskot kuulavad lambikad, kes ei suuda muust mõnu tunda kui alkoholist ja pasast muusikast.

Baar, õlle 31. Baarmaniks umbes 80 aastane papi, kes meenutas kangesti mingit vahakuju. Seest oli nagu puukuur. Tekkis kohe peas palju küsimusi, et mida vittu inimsed leiavad selles, mingi sitt vaikne muusika taustaks veel. Kas selle pärast sõitsimegi 250km maha, et mingis mõttetus peldikus passida? Ütlesin, et fuck this shit, ja läksin auto peale. Võtsin kotist kõrvaklapid, tegin endale tekkide ja patjade sisse pesa ning hakkasin buriali kuulama suletud silmadega. See värvide mäng ja hullus, mis siis hakkas on kirjeldamatu. Muusika muutus nähtavaks, ülivõimsaks, muusikat oli võimalik tunda. Vahepeal lõi lihtsalt mingeid kujundeid tuhandeteks väiksemateks killukesteks, nagu ilutulestik.

Keegi avas autoukse. Ülilamp. Sõideti mingi tüübi karke tooma kuskilt, mis oli ka omakorda tüütus. Tundus et auto võtab kurve ülikiiresti, samal ajal inimesed tüütasid mind oma küsimisega. "Noh kuidas litib", "mu arust ei liti sul üldse", "kosmos vä" jne. Majad olid kaardus, värvid happele iseloomulikud.

Suutsin rahva meelitada tagasi türile sõitma. Lendasimegi kohale, kõik jäid muidugi magama välja arvatud mina ja autojuht mis tähendas seda et ma pidin öösel kell 3 hakkama telki üles panema happes peaga. Ma vahepeal unustasin päris mitu korda ära, mis ma üldse teen, kuid lõpuks sain ikkagi hakkama. Linnud laulsid, õhk oli värske ning pilvedes oli üks ava, kust paistis väga kaunist päikesetõusu / loojangut, või lihtsalt hommikulvalgust. Viskasin pikali ning kuulasin looduse helisid, kuni uinusin.

Ei tundunud nii tugevad kui rolling stones, kuid mine tea, võibolla oli kogu asi selles setis ja settingus. Potentsiaali on. Suht palju sõitsime autoga, ning siis erilisi visuaale justkui polnudki selle päevase sõitmise ajal, ei saanud end väga vabalt ka tund

No comments:

Post a Comment