Olin jõudnud kooli, ning loivasin aeglaselt klassi poole. Trepil tuli vastu üsna elevas olekus klassivend, ning ütles, et sooviski mind näha. Rääkisime. Selgus, et ühelt tüübilt saab osta LSDd. Fucking niceone! Läksime peldikusse, tegime diili ära ning mõtlesime, kas asi kohe ära süüa, või teha seda ikkagi peale kooli. Õnneks otsustasime, et ootame koolipäeva lõpuni. Õige otsus, sest ülejäänust kirjutan allpool.
Minu juurde sõites viskasime margid alla, rolling stones, tuntud kui üks tugevamaid happeid üldse Eestis. Jõudsime minu juurde ning jäime ootama. Kuna ei teadnud täpselt mida oodata mõtlesime, et äkki on meid üle lastud. Kuid siis tulid esimesed efektid.
Minu vana vene tapeedi muster muutus huvitavaks. Igalpool tekkisid väikesed pöörised ning aineosakesed paigutasid end toas ümber. See kehtis ehk mingi 10 minutit mille jooksul muutus tripp kogutäiega maailma kõige lõbusamaks hulluseks. Lakkamatu, siiras naer ja rõõm, samalajal toimumas värvidemäng me ümber. Siis tekkis minu jaoks umbes 2 tunnine kehast eraldumine. Maailm lakkas eksisteerimast, polnud enam füüsilisi piire, puhas, valguskiirusel lend läbi kosmose. Otsustasime käia õues. Oh jaaa....
Õues avanes täiesti uus maailm, mida me tajusime tavaolukorraga võrreldes väga erinevalt. Igalpool toimusid ilutulestiku sarnased aineosakeste lõhustumised ja laiali lendamised. Siis kogesin midagi, mida ma nimetaks taaskäivituseks - tekkis tunne, nagu kogu universum oleks reseti teinud, lendasin ülikiirelt läbi mingi tunneli tavamaailma tagasi. Võimas, ei muud.
Tuppa tagasi minnes ei saanud ma tükk aega ust lahti, sest olin unustanud mida tähendavad lukuauk ja võti. Ka lihtsate asajadega tegelemine oli üsna raskendatud, sest seinad paindusid nagu oleks nad kummist, koguaeg käis mingi wooohhhhhwwwoohoooohh hääl (ilmselt südamelöökidest), minnes kööki midagi otsima, tuleb pilt ette teises toas mingis imelikus asendis jne :D
Mingiaeg sõber lahkus, ning viskasin pikali. Ja tulid mustrid. Kõige keerulisemad ja ilusamad, mida kunagi näinud olen. Värvilised, muutuvad, piiritud. Ja mõtted. Millegipärast tekkis mingiaeg umbes 4h periood, kus peas oli ainult 3 sõna, mis järgimööda kordusid. Ja magada ei saanud. Ainult 3 sõna ja ei kedagi, kellega juttu ajada, sest kuidagi oli läpakal peale läinud num lock, mida ma maha ei saanud.
Magada hommikuni ei saanudki, kell 7 olid küll mustrid kadunud, kuid oligi aeg kooli minna. Olin koolis väsinud, kuid õnnelik. Kirjeldamatu kogemus, sest sõnad ning minu kirlejdamisoskus on väga kohmakad. Tundeid sõnadega väljendada, kui teine inimene neid tundnud pole, on üsna tuim.
No comments:
Post a Comment